© Brošüüri mistahes osade kopeerimine ilma allikale viitamata on keelatud
Räägime Meniere`i haigusest Eelmise brošüüri „Meniere`i haigus patsiendi seisukohast” ilmumisest on möödunud juba paar aastat. Jätkuvad koolitused Soomes parimate spetsialistide juhendamisel on andnud uusi teadmisi. Lisandunud on ka isiklikke kogemusi. On aeg panna paberile uus brošüür, milles käsitlen peamiste teemadena:
Mis ajendas mind kirjutama seda brošüüri? Haigestusin Meniere`i haigusesse 1980. aastal. Kuigi sain diagnoosi tänu noorele neuroloogile peaaegu kohe, oli haiguse nimi ainuke info, mida ma nüüd teadsin. Mida selle teadmisega peale hakata, ei olnud mul aimugi. Oi, kuidas ma oleksin vajanud kasvõi väikestki infokillukest selle kohta. Kuid mida ei olnud, seda ei olnud. Ükski teatmeteos ei rääkinud sellest salapärasest haigusest rohkem, kui paari reaga. Ja seegi oli vaid üldine jutt, mida haigus endast kujutab, mitte see, kuidas sellega toime tulla. 40 aasta jooksul olen korjanud kild killu haaval teadmisi igast võimalikust allikast. Nüüd, kui ma olen käinud läbi selle haiguse kõik etapid, pean enda kohuseks jagada oma teadmisi ja kogemusi teiste kaaskannatajatega, et ka nemad ei peaks läbima sama kadalippu. Aastas haigestub sellesse müstilisse haigusesse küllaltki suur arv inimesi. Kuna infoga on asi nii, nagu on, teiste sõnadega – seda ei ole, siis püüan täita seda puudujääki. See brošüür ei ole meditsiiniline väljaanne, vaid koostatud isiklike kogemuste ja üleelamiste põhjal. Olen üsna kindel, et mõni spetsialist leiaks siin üsna palju vigu, kuid kõik, mida ma olen kirja pannud, on minu isiklikud või nende inimeste kogemused, kellega olen vestelnud. Mul ei ole meditsiinilist haridust. Kõik, mida ma tean, olen ma leidnud internetist ja saanud koolitustelt Soomes. Kuulun paljudesse Meniere`i foorumitesse üle maailma. Võin nimetada oma sõbraks ka ühte selle ala parimat asjatundjat, professor Ilmari Pyykköt, kes on loengutel Soomes, kui ka eraviisilistest vestlustes avanud mulle selle salapärase haiguse tagamaid. Seega ei taha ma mingil juhul öelda, et arstiabile ei maksa loota. Pigem vastupidi. On olemas arste, kes on spetsialiseerunud sellele haigusele ka Eestis. Olen avaldanud üsna palju ajakirju, kuid need on kõik ilmunud vaid veebis kättesaadavana. Mitte kõigil ei ole arvutit ja internetti. Mitte kõik ei valda piisavalt võõrkeeli, et leida vajalikku teavet. Ja lõpuks – on ju palju lihtsam lamada, võtta kätte see raamatuke ja otsida siit vajalikku infot. Loodan, et keegi leiab siit abi. Heinar Kudevita ETMÜ juhatuse esimees 1. Mis on Meniere`i haigus? Meniere`i haigus kujutab endast ägedaid haigushoogusid, mille põhjustaja asub sisekõrvas. Selle jaoks on kasutusel nimetused Meniere`i haigus (tõbi) või Meniere`i sündroom. Ladina keeles kannab see nime Morbus Meniere, mis tõlkes tähendab Meniere`i tõbe. Paljud asjatundjad keelduvad seda haiguseks nimetamast, väites, et tegemist on sümptomite kogumiga. Ka selle nimekuju tekitab vaidlust, sest selle avastaja, prantsuse arsti Prospér Ménière nimi kirjutatakse apostroofidega. Siiski on maailmas üldiselt levinud lihtsustatud nimekuju – Meniere. Ja nimetatakse seda mõnede väheste eranditega haiguseks, mitte sündroomiks. Kuidas kõik algas? Olen kirjeldanud oma üleelamisi juba avaldatud brošüüris, kuid kuna see ei ole kuigi laialdaselt kättesaadav, siis räägin mõne sõnaga sellest uuesti. 1980. aasta septembri õhtupoolikul istusime abikaasaga televiisorit vaatamas. Enesetuune oli hea. Olin saanud paari päeva eest 40-aastaseks ja enda arvates väga heas füüsilises vormis. Midagi ei ennustanud tulevast katastroofi. Täiesti ootamatult tundsin senikogematut tunnet. Äärmiselt ebameeldivat. Ei, see ei olnud pearinglus ega iiveldus. See oli midagi seletamatut. Ühe hetkega olin kaetud külma higiga, mida näis lausa voolavat igast ihupoorist. Vasak kõrv tundus olevat nagu vatti täis topitud. Kell võis olla umbes kaheksa ringis õhtul. Meie perel oli küll auto, kuid polnud vähimatki võimalust, et ma rooli taha istuksin. Takso saamine tollal võrdus loteriivõiduga. Õnneks leidus siiski üks sõber, kellel oli aega ja kes ei olnud tarbinud alkoholi. Tema abil pääsesime siis tollase Mitšurini (Wismari) tänava vältimatu abi arstipunkti, kus peale lühikest ootamist võttis meid vastu eakas kõrvaarst. Peale kõrvauuringut (oletasin, et põhjuseks on sinna kogunenud vaik) teatas arst, et ta ei leia vähematki märki vaigust ja et minu kõrvad on täiesti puhtad. Et midagi teha, käskis ta õel anda mulle eleeniumitableti, mida tollal kasutati ärevuse kõrvaldamiseks. Ma ei saanudki aru, kuivõrd ta minu olukorda hinnata oskas. Peab veel mainima, et ei tema ega õde märganud mulle tableti võtmiseks vett pakkuda. Ilmselt vist arsti soovitusel sõitsime edasi Tõnismäe haiglasse, mis ei olnud sealt kaugel ja mis oli sellel õhtul valvehaigla. Seal pidin juba kauem ootama, kuni pääsesin vastuvõtule. Jällegi esitati mulle ridamisi küsimusi, millele enamasti oskasin vastata vaid „ei tea”-ga. Ja tõesti, mida ma oskasingi öelda. Kirjeldasin oma seisundit nii hästi, kui suutsin, kuid näis, et mingit lambikest kellegi peas ei süttinud. Lamasin siis oma lahtris pool tunnikest, kuni mind koju saadeti. Tänu sõbrale, kes mind ootas. Kuigi minu enesetunne oli tunduvalt paranenud, ei olnud ma võimeline veel ise kuigi palju liikuma. Sellest sündmusest möödus üsna palju aega ja ma olin selle juba unustanud. Kuid ühel ööl vastu hommikut tuletas see mulle ennast meelde. Seekord juba nö, täies hiilguses. Kui esimesel korral ma ei tundnud tasakaalupuudust ja pearinglust, siis seekord olid mõlemad platsis. Tuba pöörles sellise hooga, et hoidsin kahe käega voodiservast kinni kartes, et kukun voodist välja. Lisandunud oli ka iiveldus. Mingil moel, seintest tuge otsides suutsin ennast WC-sse vedada ja seal tuli välja kõik, mis sees oli. Mingit kergendust see mulle ei toonud. Komberdasin tagasi voodisse. Abikaasa oli vahepeal vahetanud läbimärjaks higistatud voodilinad. Kuidagimoodi sai otsa ka see öö ja esimeseks asjaks hommikul oli polikliiniku külastamine. See oli veel ajal, mil iga külastaja sai ise valida, millise eriala arsti juurde minna ja oma rajooniarsti juurde pääses heal juhul juba samal päeval. Kuid targemaks ma ei saanud. Ilmselt kahtlustas rajooniarst aju verevarustuse häireid, sest ta kirjutas mulle välja tollal levinud Tazepami. Kasu sellest muidugi ei olnud. Järgmiseks oli visiit neuroloogi juurde. Ja see oli ka minu õnn. Kuigi tegemist oli noore arstiga, pani ta mulle ilma igasuguste testideta diagnoosiks Meniere`i haiguse. Asi, mida juba esimene kõrvaarst oleks pidanud kahtlustama. Kuulub ju Meniere`i haigus just kõrvaarstide kompententsi. Kuigi diagnoos oli nüüd olemas ja ka mõningad ravimid (mis küll erilist kasu ei toonud), jäi haiguse olemus ikka arusaamatuks. Millest tekib, kuidas vältida, mida teha haigushoogude puhul – see kõik oli endiselt suur küsimärk. Ja näis, et sama suur mõistatus oli see ka arstide jaoks. Ei ühtegi soovitust kõigi nende aastate jooksul, mis ma olen seda põdenud. 2. Kuidas avaldub Meniere`i haigus? Kas te olete kunagi juhtunud kuulma sõnu Meniere`i haigus või menieerik? Arvan, et ei. Meniere`i haigus (lad.k. Morbus Meniere) on haigus, mida peetakse suhteliselt harvaesinevaks ja kuna selle sümptomid sarnanevad eraldi võetuna paljude teiste haigustega, on see jäänud paljudel juhtudel diagnoosimata. Seda arvatakse esinevat umbes viiel inimeset tuhandest. Kuid see arv võib olla tunduvalt suurem, sest täpset statistikat ei ole keegi koostanud. Näiteks arvatakse, et Soomes haigestub sellesse 2500 inimest aastas. Diagnoosi on saanud umbes 30 000 ja kindlaks tegemata menieerikuid oletatakse olevat Soomes umbes 70 000. Haiguse klassikalisteks sümptomiteks on tinnitus, kuulmislangus ja pearinglus. Nendest kõigist räägime hiljem. Neile liitub pearingluse poolt esile kutsutud iiveldus ja oksendamine ning survetunne haiges kõrvas. Pearinglus esineb tavaliselt haigushoogudena, mis on väga rasked. Patsiendile tundub, et teda ümbritsev keskkond keerleb. Haigushood võivad kesta mitu tundi, mille jooksul inimene ei ole võimeline tegema midagi. Püstiseismine on võimatu, sest patsient ei taju oma asendit ruumis. Haigushood esinevad ebareeglipäraste vahedega. Ainuüksi ühe haigushoo põhjal ei saa panna lõplikku diagnoosi, küll võib aga oletada ühe võimaliku põhjusena Meniere`i haigust. Teiseks sümptomiks on kohin või mõni muu heli kõrvas. Tavaliselt tajub inimene seda ühes kõrvas, kuid küllaltki sageli on see tunnetatav terves peas. Kuulmislangus vaheldub haiguse sellel perioodil normaalsest kuulmisest vaegkuulmiseni. Hilisemas staadiumis kujuneb välja juba püsiv kuulmislangus, mida on võimalik kindlaks teha audiomeetriliste mõõtmistega. Kuulmislangus esineb põhiliselt madalate helide osas ehk siis vastupidiselt vanusest tingitud kuulmislangusele. Kui haiguse varajasemas staadiumis võib esineda kuulmise ajutist paranemist, siis hiljem seda enam ei juhtu ja kuulmislangus jääb püsivaks. Survetunnet haigestunud kõrvas esineb sageli, kuid kuna see on üsna ebamäärane ja võib juhtuda muudest teguritest, siis ainuüksi selle põhjal ei saa haigust diagnoosida. Prantsuse arst Prospér Ménière kirjeldas seda haigust juba 1861. aastal, kuid sellest hoolimata on haiguse põhjustaja siiani tundmata. Põhjuseks on pakutud peavigastust, läbipõetud kõrvapõletikku, vöötohatist, allergiat ja pärilikkust. Üsna sageli on haigestunud inimene teatud mõttes olnud töönarkomaan, kes ei suuda õigel ajal öelda „ei”, seega võib olla tegemist ka füüsilise stressiga. Meniere`i haigusele on iseloomulik:
3. Kõrvakohin e. tinnitus Tavaliselt tekib tinnitus sagedase mürarikkas keskkonnas viibimise tõttu, kuigi on ka teisi põhjuseid, millel me selles artiklis ei peatu. Räägime siin ainult tinnitusest Meniere`i haiguse ühe sümptomina. Inimene võib kuulda kõrvus kõige eriskummalisemaid helisid. Kui helitekitajaks ei ole mingi välispidine heliallikas, siis on tegemist tinnitusega (tinnare – helisema lad.k.) Tinnitus esineb kõigil menieerikutel. See võib oma olemuselt olla madalahäälne kohin, kõrgetooniline vile või kõik selle vahepealt. Tinnitusheli olemus ja valjus, isiku helitundlikkus ja paljud muud seigad mõjutavad seda, kui häiriv on see inimese jaoks. Igaühel esineb aeg-ajalt tinnitust. Tavaliselt kestab see vaid lühikest aega, kuid umbes igal viiendal on tinnitus pidev. See võib kaduda lühikeseks ajaks, kuid tekib uuesti. Paljudel juhtudel segab see igapäevast elu. Tinnitus toob kaasa keskendumishäired, uinumisraskused, masenduse. Ka võib segav heli takistada kaasvestlejast arusaamist. Tinnitusheli võib muutuda. Kui tavaliselt on see stabiliseerunud, siis menieerikutel vaheldub niihästi helivaljus, kui ka selle olemus. Selle põhjus on teadmata. Oma osa võib olla inimese hetkeseisundil – väsimus, stress, vererõhk. Kõrge vererõhu puhul kuuleb inimene tavaliselt pulseerivat heli, mille tekitab vereringvool. Vererõhu normaliseerumisel see nähtus kaob. Sama võib esineda kaela- ja õlalihaste ülemäärase pinges oleku puhul. Ka mõned ravimid võimendavad tinnitust. Nendest kõige tuntumad on aspiriini e. atsetüülsalitsüülhapet sisaldavad ravimid. Mõnikord on tinnitusheli lausa väljakannatamatult tugev. Eraldi tinnituse moodustab keskkõrvas asuvate kuulmeluukeste lubjastumine ehk otoskleroos. Selle puhul ei toimi kolme luud ühendavad lihased enam amortisaatoritena, vaid suunavad kuulmekilele saabuva heli vahetult sisekõrva. Erinevad inimesed tajuvad tinnitust erinevalt. Inimesed jagatakse iseloomu põhjal laias laastus neljaks – sangviinikud, koleerikud, flegmaatikud ja melanhoolikud. Sangviinikud on rahuliku iseloomuga, erutuvad ja ärrituvad harva ja tulevad lihtsalt toime raskustega elus. Koleerikud on ägeda iseloomuga ja kergelt erutuvad. Nende jaoks on tinnitus väljakutse, mis muudab nad eelkõige vihasteks. Flegmaatikud seevastu ei ägestu, ei närveeri ja suhtuvad üldiselt rahulikult elumuutustesse. Nende jaoks on tinnitusega toimetulek kõige lihtsam. Omaette grupi moodustavad melanhoolikud, kes vajuvad sageli enesehaletsusse. Just selles rühmas esineb tinnitusest põhjustatud enesetappe kõige rohkem (jah, kas seda juhtub). Tinnitusega on siiski võimalik koos elada. Teraapiana kasutatakse lõõgastumist, rahustavat helitausta, mis vähendab tinnituse osakaalu, tervislikku eluviisi. Olulisemaks teraapiaks peetakse tinnituse ümberõpet, mille puhul kogenud terapeut juhendab patsienti muutma suhtumist tinnitusse. Sellise teraapia näitena tuuakse sageli võrdlust rongisõiduga, mille puhul inimene uinub rahulikult, tegemata välja vagunirataste kolksumisest rööbaste jätkukohtadel. Põhjuseks on see, et ta teab, et see heli ei ole ohtlik (paralleel tinnitusega). Selline teraapia on pikaajaline, kestes sageli kaks-kolm aastat, kuid edaspidise meelerahu nimel on see vajalik. Viimasel ajal on hakatud eelistama meditatsiooni tinnituse ümberõppele. Soomes ja Rootsis on mitmetes kliinikutes tööl vastava ala spetsialist, kes juhendab inimesi mediteerima. Selle eeliseks on asjaolu, et peale meditatsioonitehnikaga tutvumist on võimalik seda teha ka iseseisvalt. Lisaks neile võib tinnituse puhul olla vajalik ka hambumuse korrigeerimine, sest vale hambumine on üks tinnituse põhjustajaid. Akupunktsioon ja hüpnoos ei ole leidnud kinnitust tinnituse vähendajatena. Kindlasti on vaja loobuda tubaka tarvitamisest ükskõik, missugusel kujul, ja alkoholist. Ka soola vähendamine igapäevases toidus on soovitav. Varem soovitati lõpetada ka kohvi ja tumeda šokolaadi tarvitamine, kuid viimaste uuringute põhjal ei ole need vastunäidustatud tinnituse, küll aga Meniere`i haiguse puhul. Inimene ei ole loodud elama täielikus vaikuses. Vastupidi, vaikus võib mõjuda isegi hirmutavalt. Ega muidu ei oleks kasutusel väljend: „Vaikus enne tormi.” Kuulmislangus ei mõjuta tinnituse valjust. Tinnitus jätkub endiselt, ehkki keskkonnahelid on vaegkuulja jaoks tunduvalt nõrgenenud. Seega tuleb neid kuidagi kompenseerida. Kõige lihtsam viis tinnitusega toimetulekuks on kasutada taustaheli, mis vähendab tinnituse mõju. Seejuures tuleb tähele panna, et helitaust ei tohi kunagi olla nii vali, et katab tinnituse. Vastasel juhul ei toimu harjumist. Vaikust tuleb kindlasti vältida! Tavalisemad soovitused on lasta raadiol või televiisoril vaikselt mängida või kasutada spetsiaalseid tinnituse jaoks mõeldud heliallikaid, mille on kümneid helivariante. Loodushelid on inimesele kõige omasemad ja rahustavamad. Piisava kogemuse olemasolul on võimalik ka ise salvestada omale DVD plaat sobivate looduslike helidega. Neid on võimalik alla laadida ka internetist. Tänapäevastel kuuldeaparaatidel on sisseehitatud nn. helimaskerid, mida on kuulmiskeskustes võimalik lasta reguleerida enda jaoks sobivaks. Õiseks kasutamiseks on internetikaubanduses saadaval helitekitavad padjad, mida kuulevad ainult need, kes sellist patja kasutavad. Rahustavatest ravimitest ehk antidepressantidest on soovitav hoiduda. Kasu kõrval, mida neist saab, toovad need pahatihti kaasa sõltuvuse. 4. Kuulmislangus Meniere`i haiguse kulg on väga individuaalne ja see avaldub ka kuulmislanguses. Paljudel juhtudel ei ilmne see haiguse algstaadiumis. Enamasti ongi kuulmislangus see sümptom, mis tekib kõige viimasena. Haiguse alguse ja kuulmislanguse vahel võib olla isegi aastaid. Kuna kuulmislangus areneb tavaliselt märkamatult, ei osata tihtipeale seda oletadagi. Alles siis, kui arusaamine kaasvestlejast muutub raskemaks, hakatakse kurtma kuulmislanguse üle. Tavalisemalt süüdistatakse teisi inimesi mittearusaadavalt rääkimises. On öeldud, et Meniere`i haigus ei too kaasa kurdistumist ja kuulmine stabiliseerub umbes 50 – 60 db tasemele. Seda juhul, kui inimesel ei ole soodumust muul põhjusel arenevaks kuulmislanguseks. Enamasti ei tule staažikas menieerik toime ilma kuuldeaparaatideta. Kuulmislangus algab Meniere`i haiguse puhul madalate helide kadumisest. Edaspidi hõlmab see juba ka teisi helisagedusi. Kuna kuulmislangus, nagu Meniere`i haiguski, on individuaalne siis mingist reeglipärast siin rääkida ei saa. Kuulmislangus tehakse kindlaks kuulmiskeskustes audiomeetriliste mõõtmistega. Tavaliselt saab inimene kaasa paberile trükitud audiogrammi. Kuna see ei ütle tavainimesele midagi, paluge kindlasti uuringut teinud arstilt selgitust, mida graafikus olevad tähised tähendavad. Vahelduv kuulmine on omane Meniere`i haigusele. See tähendab seda, et ajuti kuuleb menieerik suhteliselt hästi. Samas, tihti juba mõne tunni pärast muutub kuulmine nii halvaks, et isegi kuuldeaparaadiga on arusaamine kõnest väga vaevaline. Sageli kaasneb sellega survetunne kõrvas. See ei tähenda siiski seda, et kõrva kuulmekäik oleks täis vaiku. Kui viimasest puhastamnisest on möödas pikem aeg, on soovitav külastada kõrvaarsti, kuid ka iga pereõde saab sellega hakkama. Teatud vilumuse korral on võimalik kõrvu loputada ka kodustes tingimustes, kuid sellisel juhul on soovitav, et keegi õpetaks eelnevalt seda tegema. Mitte mingil juhul ei tohi selleks kasutada vatitikku. Enamasti siiski ei ole põhjuseks vaigukork. Tuleb lihtsalt säilitada rahulikku meelt ja oodata kuulmise paranemist. Selleks võib kuluda paar nädalat. Kuuldeaparaatide hankimine on oluline. Siin aga peituvad mitmed probleemid. Erinevad firmad pakuvad palju erinevaid mudeleid. On soovitav enne lõplikku otsustamist konsulteerida erapooletu asjatundjaga, kes teeb inimesele selgeks erinevate firmade poolt pakutavate kuuldeaparaatide head ja halvad küljed. Kuna kuuldeaparaatide puhul on tegemist üsnagi suure väljaminekuga, ei saa jätta otsuse tegemist ainuüksi firmade esindajate hooleks. Kindlasti tuleb aga hoiduda postimüügi kataloogides pakutavatest odavatest „kuuldeaparaatidest”, millest vaegkuuljale ei ole mingit kasu. Asjatundlikku abi saab Eesti Vaegkuuljate Liidust. 5. Pearinglus Kolmas Meniere`i haiguse sümptom ehk pearinglus esineb haigushoogudena väga erinevate ajavahedega. Haruldased pole juhused, kui vahe kahe järjestikkuse haigushoo vahel on aastaid. Kuid samas võivad need esineda ka mitu korda nädala jooksul. Pearingluse puhul tunnetab inimene peamiselt ümbruse pöörlemist. Tavaliselt toimub see alati ühes suunas kas siis horisontaalselt või vertikaalselt. Haigushoog saabub enamasti alati ootamatult. Vaid vähesed menieerikud tunnetavad selle saabumist suurenenud tinnituse või survetunde tõttu kõrvas. Kõrvalseisjad on täheldanud ka haige erakordselt kahvatut näojumet. Kuulmisvõime langeb ja mõned helid tunduvad ebameeldivatena (misofoonia). Mina isiklikult ei ole kunagi mingit märguannet tunnetanud, vaid haigushoog on alati saabunud ilma mingisuguse eelneva hoiatuseta. Edasine toimub väga kiirelt. Inimene kogeb kirjeldamatult halba enesetunnet ja juba räägitud pöörlemist. See tundub nii reaalsena, et paljud inimesed, mina kaasa arvatud, on oodanud iga hetk mööbli ja teiste esemete ümberpaiskumist, kui haigushoog tabab inimest siseruumis. Koheselt tekib ka iiveldus, mis ei kuulu küll sümptomite hulka, vaid on pearingluse tagajärg. Seismine on võimatu, sest puudub igasugune tasakaal. Kogu keha kattub sekundite jooksul külma higiga. Lamada on võimalik vaid ühes asendis, sest juba väiksemgi pea liigutamine kutsub esile tohutu karusselli. Pilku ei saa millelegi kinnitada, kuna kogu vaateväli liigub lakkamatult silmade ees. Kord on külm, samas hetke pärast palav. Tihtipeale liitub sellega ka kõhulahtisus. Pulss, vähemalt minul, on madal, vererõhku ei ole suutnud mõõta, kuid tavaliselt öeldakse seegi olevat madal. Selline olukord kestab küllaltki kaua. Alles mõne tunni pärast võib märgata, et vaateväli silmade ees jääb paigale ja pealiigutus et tekita enam maavärinat. Väsimus, mida haigus põhjustab, jääb tavaliselt kestma isegi järgmiseks päevaks. Mitmed allikad soovitavad tõusta voodist niipea, kui vähegi võimalik ja hakata ennast liigutama. Soovitus võib ju olla asjakohane, kuid kahjuks ei ole ma kunagi suutnud seda teoks teha. Füüsiliselt on see minu jaoks lihtsalt võimatu. 6. Heliülitundlikkus e. hüperakuusia Sajad tuhanded inimesed kogevad erinevate helide poolt tekitatud ebameeldivat, hirmutavat või valutekitavat aistingut. Kui tavalised keskkonnahelid, mis on teiste inimeste jaoks täiesti normaalsed, põhjustavad seda, võib tegemist olla heli ülitundlikkusega ehk hüperakuusiaga. Hüperakuusia on nähtus, mille puhul teiste inimeste jaoks täiesti normaalne heli tundub ebameeldivana, mõnikord isegi valutekitavana. Selleks ei pea olema menieerik, kuid Meniere`i haigus toob sageli endaga kaasa ka selle nähtuse. Paljude jaoks esineb seda telefoniga rääkimisel. Hüperakuusia on inimestel erinev. Siin kahjuks ei ole olemas kõigile mõjuvaid vastumeetmeid. Raviks kasutatakse heliteraapiat. Üsna sageli on põhjust külastada psühhiaatrit. Kahjuks suhtutakse hüperakuusia all kannatavasse inimesse üsna ükskõikselt. Hüperakuusia võib aastatega vaibuda ja inimene harjub ärritava heliga, kuid sageli see nähtus hoopiski süveneb. Pikemaajaline viibimine sellises keskkonnas, mille puhul helid ärritavad, tekitab väsimust ja masendust. Sellisel juhul võivad isegi helid, mis alguses tundusid meeldivatena, hakata lõpuks käima närvidele. Hüperakuusiaga liitub sageli ka misofoonia ehk vastumeelsus teatud helide suhtes. Selle puhul tajub inimene ebameeldivatena teatud sagedusega helisid, samas kui teised, sama valjud helid ei avalda mingit mõju. Üks tavalisemaid on näiteks kriidiga tahvlile kirjutamisel tekkiv krigisev heli. Minu jaoks oli selleks lapsena väljakannatamtu küünte viilimise heli. 7. Valguse ülitundlikkus Srnaselt heliülitundlikkusega võib Meniere`i haiguse puhul esineda ka valguse ülitundlikkust, mille puhul ere- või teatud värvivarjundiga valgus tundub ebameeldivana. Ei ole harvad needki juhtumid, kui selline olukord, mil inimene satub ootamatult eredasse päikesevalgusesse, tekitab peatinglust ja tasakaaluhäireid. Vilkuv või värve vahetav reklaam tundub vastumeelsena. 8. Masendus Masendumine ja kaasinimestest eemaldumine on nähtused, mis väga sageli esinevad Meniere`i haiguse puhul, kuid millesse suhtutakse isegi vastava ala spetsialistide poolt ükskõikselt. Ometi on just need üheks stressi ja depressiooni põhjustajateks, mis omakorda aitavad kaasa haiguse süvenemisele. Hirm tekkida võiva haigushoo ees on sageli nii suur, et inimene otsustab loobuda kõikidest tegevustest, mis ei ole tema jaoks möödapääsmatud. Kuna menieerikud teavad suurepäraselt, mis neid võib haigushoo tulles oodata, eelistavad nad kodust õhkkonda, kus ei ole pealtnägijaid ja kus on lihtsam oodata abi või haigushoo möödumist. Sarnaneb ju haigushoo poolt tekitatud vaatepilt purjus inimese käitumisele ja kes tahaks endast jätta sellist muljet avalikus kohas viibides? Tõsi, menieerikute jaoks on olemas käevõru kirjaga „Meniere`i haigus”, kuid kes vaevub seda tähele panema. Lihtsam on ju pidada haiget inimest joodikuks, kes on joomisega liiale läinud. Sellist olukorda on kõrvalseisjatel raske mõista. Kui aga haige inimene veedab suurema osa oma elust koduseinte vahel ja sealgi enamasti voodis, võib masendus olla kerge tekkima. Põhilised masenduse sümptomid on:
Kui masendus kestab nädalaid ja sellega liitub selgeid meeleolu muutusi, nagu soovimatus millegagi tegeleda peale vältimatute toimingute, energiapuudus, unehäired ja muud välispidiselt nähtavad ilmingud, võib juba rääkida meditsiinist tuntud masendussümptomitest, mille jaoks on olemas selged kriteeriumid. Selline olukord võib kaasa tuua olulisi muutusi inimese füüsilises ja vaimses tervises. Niisuguse olukorras vajab inimene spetsialisti abi kas pikemaajalise koostööna või kasvõi ühekordse konsultatsioonina. Kuna inimese psüühilist olukorda ei ole võimalik mõõta laboratoorselt ega ole selle jaoks ka mingeid piirväärtusi, peab enamasti leppima inimese subjektiivsete hinnangutega iseenda olukorra kohta. Ei ole võimalik määrata, missugune käitumine on normaalne või siis milline kõrvalekalle on sellel konkreetse inimese puhul. Meeleolu ja selle vaheldumist kirjeldatakse sõnade ja väljenditega ning ainult harva võib inimese käitumine ja välispidine olemus viidata sellele, et tugi või abi on vajalik. Inimene võib siiski teha küllaltki palju oma enesetunde parandamiseks. Eelkõige oleks vaja otsida kontakti teiste, samasuguses olukorras olevate inimestega. Nendelt võib saada arusaamist, tuge ja võib-olla ka kasulikke soovitusi oma olukorra parandamiseks. Minu haigus elas oma elu. Mitte kunagi ei võinud ma kindel olla, millal saabub järgmine haigushoog. Haiguse algstaadiumis ei esinenud neid sageli, kuid need, mis tulid, olid rasked. Enamasti tekkisid need öösiti. Ja jällegi, ilma mingi hoiatuseta, hakkas voodi lainetama ja kohutav tunne koos iiveldusega sai elu osaks. Selleks ajaks oli kogu saadav info juba selge. Õieti polnudki midagi selgeks teha, sest see piirdus vaid haiguse kirjeldaja nimega ja napi teatega, et haiguse põhjus on teadmata. Kusjuures 1934. aastast pärinev Eesti Entsüklopeedia ja 1986. aastal välja antud meditsiini käsiraamat ei erinenud sisukuse poolest teineteisest kuigivõrd. Ainuke lohutus oli see, et enam ei pidanud kartma mingit tõsist tagajärge, kui mitte arvestada erakordset väsimust peale haigushoogu. Arste ma enam kuigi sageli ei külastanud, sest midagi uut ma neilt ei kuulnud. 9. Haiguse põhjustajad Sisekõrva suurus vastab umbes herneterale, selle sees toimuvad protsessid on aga väga keerukad. Kuigi haigust tuntakse juba üle pooleteise sajandi, ei teata sellest väga palju. On teada, ei haiguse algallikas on sisekõrvas ja et haigusele tüüpiline on vedeliku rõhu tõus. Kuidas see tekib? Sellele kõige olulisemale küsimusele ei ole veel vastust. Üks teooria räägib, et vedelikku toodetakse liiga palju, teine, et vedelikku imendub liiga vähe. Tulemus on siiski mõlemal juhul sama – vedeliku rõhk suureneb. Sisekõrva oleva endolümfi (rakkudeväline vedelik) kogus on väga väike, ainult 3-5 miljondikku liitrit. Seega ei ole küsimus suurest vedeliku liikumisest. Paljud spetsialistid oletavad, et Meniere`i haiguse puhul nõrgeneb kuulmine selle tõttu, et suurenenud surve (endolümfaatiline hüdrops) venitab karvakujulisi kuulmisrakke, mille tulemusena need ei edasta enam normaalselt heli aju kuulmiskeskusesse. Kui surve lakkab, muutub ka kuulmine normaalseks. Kui aga see protsess jätkub pikema aja jooksul, rebitakse kuulmisrakud oma kohalt ja kuulmine kahjustub püsivalt, jäädes umbes 60 db tasemele. Kõrvas on kaks vedelikku, perilümf ja endolümf, mis on teineteisest eraldatud õhukese kelmega. Haigushoogude põhjustajaks on peetud kelme rebenemist surve tagajärjel. Kuna peaasjalikult naatriumsooladest koosnev endolümf on mürgine kuulmis- ja tasakaalunärvide jaoks, lakkavad need mõneks ajaks normaalselt toimimast. Sellega koos ei saa aju enam õiget teavet. Kelme on siiski iseparanev ja sellega koos lakkab ka haigushoog. Sageli või pikemaajaliselt esinevate haigushoogude tõttu võib kelme vigastus olla nii suur, et see enam ei parane ja tasakaaluprobleem ning kuulmislangus jäävad püsivaks. Paljud uuringud toetavad seda teooriat, kuid samas on ka kahtlejaid, sest mõnel juhul lakkab haigushoog liiga ruttu selleks, et rääkida kelmesse tekkinud avause paranemisest.. Kokkuvõtteks võib tõdeda, et rakutasandil toimuvatest protsessidest Meniere`i haiguse puhul saadakse veelgi puudulikult aru, ehkki haiguse arenemine on üldjoontes tuntud. Tänapäevane meditsiin on siiski juba küllaltki palju arenenud ja see, mis veel aastate eest osutus võimatuks (endolümfaatilise hüdropsi kindlakstegemine) on nüüd tänu kompuutertomograafiale võimalik. Uute seadmete abil on võimalik jälgida ka vedeliku liikumist sisekõrvas. Loodetavasti on ehk aastate pärast võimalik juba ka haiguse mehhanismist aru saada ja selle jaoks tõhus ravi leida. 10. Haiguse diagnoosimine Meniere`i haiguse diagnoosimine valmistab ka kogenud arstile peamurdmist. Haigust iseloomustab kolm sümptomit – pearinglus, tinnitus ja kuulmislangus. Põhiliseks probleemiks on siin see, et kõik sümptomid ei kujune välja ühekorraga, st. samaaegselt. Eraldi võetuina esinevad nimetatud sümptomid paljude haiguste puhul. Kuid näiteks kuulmislangus võib osutuda märgatavaks alles aastate pärast, kui see hakkab inimesele endale juba probleeme valmistama. Loomulikult on võimalik audiomeetrilise mõõtmisega seda avastada juba varemgi, kui inimene sellekohase kaebusega arsti poole pöörduks. Üks pääsuke ei too veel kevadet ja ka üks pearinglushoog ei kõnele Meniere`i haigusest. Selleks peab esinema vähemalt kaks järgnevat haigushoogu, mis peavad kestma üle 20 minuti. Tinnitus on, nagu kuulmislanguski, subjektiivne nähtus, mida saab kindlaks teha ainult patsiendi enda ütluste põhjal. Meniere`i haiguse põhilised tundemärgid:
Kuna haigus kulgeb inimestel väga erinevalt, siis on ka diagnoosi panek keeruline. Põhiliseks meetodiks on nn. välistusmeetod, mille puhul hakatakse üksteise järele välistama kõiki sarnaste sümptomitega haigusi, kuni järele jääb kõige tõenäolisem. Antud juhul siis Meniere`i haigus. Ja isegi siis ei pruugi diagnoos olla veel 100% täpne. Üheks uuringutest on kompuutertomograafia, millega jälgitakse vedelikupaisu sisekõrvas. Nüstagmomeetrilise uuringuga saab kindlaks teha silmaterade tahtele allumatut liikumist, mis on omane Meniere`i haigusele ja mis kutsutakse esile külma ja sooja vee või külma ja sooja õhu suunamisega kuulmekäiku. 11. Haiguse ravi Meniere`i haigust põdevale inimesele on olulised tervislik eluviis, vähesoolane toit, piisav uni, stressi vältimine, tasakaaluharjutused, pakutav ravi ja vajaduse korral kirurgilised sekkumised. Viimasel ajal on gentamütsiinisüstid kõrvaldanud vajaduse kirurgiliste operatsioonide järele. Üldine tervislik seisund ja liikumine on oluline. Heas füüsilises vormis olev inimene saab kergemini hakkama ka haigushoogudega. Liikumine parandab ka tasakaalu, eriti kui seda tehakse looduslikul maastikul kõndides. Osa patsientidest saab hakkama ilma mingisuguse ravita. Nad lihtsalt elavad üle need ebameeldivad haigushood ja jätkavad oma igapäevast elu. Harvadel juhtudel saadakse mõningast leevendust ravimitest. Umbes 25% menieerikutest vajab kirurgilist ravi või gentamütsiinisüste. 25% haigestub ka teine kõrv, kuid tavaliselt kulgeb see kergemini, kui esmakordne haigestumine. Ja osadel menieerikutest lõppevad haigushood täielikult, kuigi tasakaaluprobleemid jäävad. Gentamütsiinisüstid Gentamütsiin on ravim, mis vähendab närvide, antud juhul siis tasakaalunärvi tundlikkust. Selle puhul süstitakse täpselt doseeritud annus gentamütsiini läbi kuulmekile keskkõrva. Ravimi kogus oleneb sellest, millist efekti soovitakse saavutada. Erinevate doosidega on võimalik kas nõrgendada tasakaalunärvi tundlikkust või raskematel haigusjuhtudel hävitada kuulmisnärv täielikult. Olenevalt vajadusest korratakse süsti. Seda peetakse hetkel kõige paremaks ravimeetodiks, kuid sellega liitub ka probleeme. Esiteks kaasneb sellega kuulmise nõrgenemine, sest gentamütsiin mõjub mitte ainult tasakaalunärvile, vaid ka selle kõrval asuv kuulmisnärv saab oma osa.. Teiseks tekitab närvi tuimendamine tasakaaluprobleeme. Noored inimesed taluvad seda hästi ja tasakaalu jäämine vaid ühe tasakaaluelundi hooleks ei mõjuta nende elukvaliteeti. Eakamatele inimestele on see aga raskem Paljud neist ei suuda enam saavutada normaalset tasakaalu. Positiivseks pooleks on see, et haigushood lakkavad või nõrgenevad tunduvalt. Seda meetodit kasutatakse ainult sellisel juhul, kui ühes kõrvas on kuulmine säilinud. Mõningatest teraapiameetoditest võiks mainida veel keskkõrva ülerõhuteraapiat, mille puhul on kasutusel kaks erinevat varianti – barokamber ja portatiivne Meniett-seade. Esimesel puhul kasutatakse tuukritele hästituntud suletud ruumi, milles tekitatakse ülerõhk kessoontõve ravimiseks. Teisel juhul on tegemist väikese, akvaariumipumba põhimõttel töötava seadmega, mis saadab keskkõrva lühiajalisi suruõhuimpulsse kuulmekilesse paigutatud šundi kaudu. See on võrreldav pneumaatilise massaažiga, mida paljud on kogenud, kui ninasõõrme kaudu pumbatakse kummipalliga keskkõrva suruõhku. Sellise teraapia ideeks on, et õhusurve aitab kaasa vedeliku imendumisele sisekõrvast. Siiski ei ole selle puhul võimalik rääkida märkimisväärsetest tulemustest. Pealegi on portatiivne seade üsna kallis. Selline teraapia võib olla otstarbekas, kui haigus on alles algstaadiumis ja haigushood ei ole veel tekitanud nimetamisväärset kahju tasakaalurakkudele. Ravimiteks kasutatakse tavaliselt betaserci ja vedelikku eemaldavaid vahendeid - diureetikume, iivelduse puhul metaklopramiidi sisaldavaid ravimeid. Betasec registreeriti Euroopas 1970. aastal ja see kujunes kohe peamiseks ravimiks Meniere`i haiguse jaoks. Selle ravimi peamine funktsioon on veresoonte laiendamine. Eriti kehtib see kapillaarsete veresoonte puhul, mis on sisekõrvas. Ravimi toime ei ole siiani veel päris selge. Kuid oma populaarsusele vaatamata, ei aita betaserc kaugeltki kõiki menieerikuid ja osa juhtivaid spetsialiste arvabki, et selle puhul on tegemist platseeboefektiga. USA-s ei ole betaserc ravimite nimekirjas. Haigushoogude leevendamiseks on kasutusel lühiajaliselt mõjuvaid ravimeid. Neist põhilised on vertipam, primperan, rivatril ja stemetil. Kasutatakse ka teisi rahustavaid ravimeid. Need määrab arst patsiendi individuaalsust arvestades. Tuleb kindlasti tähele panna, et neid ravimeid ei tohi kasutada regulaarselt, vaid ainult hetkevajadusest lähtuvalt, sest neil on omadus tekitada sõltuvust. Vertipam on kuuldavasti vähese nõutuse tõttu turult eemaldatud. Seda asendab stemetil, mida kasutatakse vahetult algava haigushoo puhul, lastes sellel keele all sulada parema imenduvuse saavutamiseks. Neid ravimeid ei leia Eestist, vaid need tuleb paluda perearstil tellida. Kindlasti tuleb arvestada sellega, et neid ei tarvitataks omaalgatuslikult, vaid ainult arsti soovituse põhjal. Üsna paljudel patsientidel ägeneb haigus, haigushoogude vahelised perioodid lühenevad ja nende arv suureneb. 10-30% haigetest ei reageeri ravimitele ja ka üldiselt soovitatud soola vähendamine ei anna alati soovitud efekti. Enamik patsientidest peab pearinglushooge kolmest sümptomist kõige raskemaks, kui taas teised arvavad sama tinnituse kohta. Haigushood võivad tuua kaasa patsiendi eemaldumise ühiskonnast ja sotsiaalne läbikäimine teiste inimestega võib lõppeda. Haiguse muudab raskemaks selle ootamatu saabumine. 12. Mida ise ette võtta?
13. Kust leida abi? Kuna Meniere`i haigus ei ole haigus selle sõna otseses mõttes (paljud spetsialistid ei ole nõus seda haiguseks nimetamagi), siis ei saa rääkida ka konkreetsest klassikalisest ravist. Parim variant on liitumine mõne grupiga, kus osalevad selle all kannatajad. Viibides koos inimestega, kes teavad, mida keegi peab üle elama, on rahustav. Eriti, kui näha, et on ka teisi samasuguseid inimesi, kes oma eluga toime tulevad. See motiveerib inimest kasutama oma jõuvarusid. Teistest võimalustest on tavalisemad:
Igapäevaelus kujutab depressioon endast üldiselt mööduvat ja hetkelist rusutust. Iga inimene tajub mingil eluhetkel kurbust, pettumust, meeleheidet, mis ei kesta tavaliselt kauem kui mõned päevad. Mõnikord leidub nendele tunnetele põhjus, mõnikord mitte. Tavaliselt tullakse sellega toime ja ei vajata enam spetsiaalset abi. See on osa normaalsest emotsionaalsest elust, samuti kurbusest, hirmust ja ärevusest. Hirm on tervislik vastus pettumusele või muutustele. See on reageerimine juba toimunud sündmus(t)ele. Sügav depressioon on püsiv meeleolu alanemine, millega kaasneb elurõõmu kadumine, energia vähenemine ning mille tulemusena langeb tegutsemisvõime ja elukvaliteet. Depressioon ja ajutine masendus ei ole aga üks ja seesama. Depressiooni korral võib halb enesetunne püsida nädalaid või kuid ning negatiivsed tunded on nii tugevad, et hakkavad segama igapäevaelu. Inimene on kaotanud ümbritseva vastu huvi, mõtteis valitseb lootusetus ning mitte miski ei paku rõõmu. Minu arst, kes haigusele eksimatult diagnoosi pani, kirjutas mulle välja vereringe parandamiseks trentali ja iivelduse vastu metaklopramiidi. Võimalik, et trentalil oli mingi raviv toime, sest esimese ja teise haigushoo vahel oli rohkem kui aastane vahe. Samas võis see olla ka normaalne haiguse kulg. Edaspidi ei märganud ma enam mingit positiivset tulemust ühegi ravimi puhul. Betaserc saabus meie ravimiturule alles hiljem ja loomulikult kirjutas iga arst, keda külastasin, mulle seda. Hiljem, kui olin veendunud selle kasutuses, loobusin seda tarvitamast. Täis lootust külastasin ka homöopaate, kuid peale märkimisväärse rahakulu ei olnud sellest mingit kasu. Hiljem kasutasin nö. oma käe peal homöopaatilist ravimit nimega vertigoheel. Mõneks ajaks näis, et sellest oli natuke kasu, kuigi spetsialistid peavad ka seda platseeboks (näiliseks ravimõjuks). Tablettide neelamisega haigushoo ajal oli probleeme, sest igasugune katse midagi kõrist alla saada lõppes tavaliselt oksendamisega. Selle asemel jõin väikeste lonksude kaupa piparmündi- või palderjaniteed. Tundus, et kuigivõrd leevendas see olukorda. Higistamise ja oksendamisega kaotab menieerik üsna palju vedelikku, mida tuleb asendada. 14. Elukeskkond Menieerik vajab ennekõike rahu. See kehtib ka teda ümbritseva keskkonna kohta. Kirevad värvid, tapeedid, põrandavaibad ei sobi menieeriku elu- ja tööruumidesse. Kõige paremad on pastelsed, võimalikult vähese mustriga seinakatted ja tekstiil. Mõne üksiku värvilaiguga võib ka menieerik oma kodu dekoreerida. Sobiva lahenduse leiab igaüks ise. Samuti ei sobi ka liigne olmemüra, inimeste pidev liikumine tööruumis ja tähelepanu kõrvalejuhtiv olukord. 15. Kodu ohutuks See on väga oluline. Kuna menieerik ei tea kunagi, millal järgmine haigushoog teda üllatab, tuleb hoida põhilised käiguteed vabadena kõrvalisest esemetest. Kõik, millest tuge otsiv käsi võib kinni haarata, tuleb tühjendada seal leiduvast lahtisest kraamist. Kukkumine on kaugelt ohtlikum, kui haigushoog ise. Köök ja vannituba on kaks sellist kohta, mis vajaksid kindlasti revideerimist. Enamasti leidub just köögis hulgaliselt purke ja topsikuid, mis lahtiselt laual või käeulatuses asetsevad. Tõstame need ümber riiulitesse või paigutame kappi. Lahtised põrandavaibad võivad samuti olla ohtlikud, kui inimene nende servade taha komistab. Kodu hubasuse mõttes on need muidugi omal kohal, aga ohutuse jaoks mitte. Vannituba on teiseks ohuallikaks. Paljud inimesed on seal kukkunud ka ilma mingi haiguseta. Näitena võib tuua Rooma paavsti, kes vannist välja astudes libastus, kukkus ja oma reieluu kaela murdis. Menieerik on väga haavatav, sest tema tasakaal on ka ilma haigushoota üsna küsitav. Haigushoo saabudes on ta aga täielikult abitu. Seega on kindlasti vaja midagi, millest vajaduse korral kinni hoida. Selleks sobivad iminappadega käepidemed, mida saab vannitoas sobivasse kohta kinnitada. Seejuures tuleb muidugi veenduda, et seinaplaadid on korralikult kinnitatud. Duši all võib pesta ennast ka istudes. 16. Toidulaud Iga haigus esitab põdejale omad nõudmised. Nii ka Meniere`i haigus. Normaalolukorras püsib sisekõrva vedelikkude kogus tasakaalus. Nendes on kindlas vahekorras naatriumit ja kaaliuimit ning muid elektrolüüte. Meniere`i haiguse puhul on sisekõrva rakkude tegevus häiritud ja selle tulemusena suureneb eriti endolümfi kogus ehk siis naatriumi hulk. Võimalikul vähesoolase (2 g keedusoola) või täiesti soolavaba toiduvalikuga on võimalik vähendada või lõpetada haigushood. Vähesoolaseks toiduks peetakse sellist, milles on kuni 0,8 g naatriumit. Siiski ei ole võimalik lõplikult soolast loobuda, sest organism vajab seda teataval hulga. Tavaliselt aga tarbime igapäevases elus soola tunduvalt rohkem, kui vajalik. Niisiis on üks olulisematest ettevõtmistest soolatarbimise vähendamine. See on küllaltki problemaatiline, sest tavaliselt on valmistoitudes (leib, juust, lihatooted) küllaltki palju soola. Õnneks kehtib toiduainetööstuses nõue varustada kõik pakendid teabega koostise kohta. Enamasti on see küll sildil väga väikeses kirjas. On soovitav kanda poes kaasas luupi, et näha seda kirbukirja. Mõned tootjad teatavad tootes oleva naatriumkoguse. Sellisel juhul tuleb see arv korrutada 2,5-ga, et saada kätte soolakogus. Jälgida tuleb mitte ainult soolasisaldust. Tihti märgitakse see naatriumisisaldusena, mis on keedusoola üks peamisi komponente. Samuti tuleb silmas pidada, et nn. säilitusained, eriti naatriumglutamaat, kujutavad endast suurt soolakogust. Inimestele valmistab tavaliselt probleeme mageda toiduga harjumine. Seda peetakse maitsetuks ja mõnes mõttes on see ka tõsi. Kuid toite saab maitsestada ka muu, kui ainult soolaga. Minu haiguse ajal ei olnud selleks palju võimalusi, kuid praegusel ajal on saadaval igale maitsele midagi. Pealegi on olemas ka kaaliumil põhinevat soola, millega tavalist NaCl ehk keedusoola asendada. Lisaks sellele harjub meie maitsemeel üsna ruttu magedama toiduga. Esimene asi, mida kogenud arst menieerikule soovitab, on vähendada soolatarbimist (minule, tõsi küll, ei öelnud seda kunagi ükski arst). Uuringute põhjal tarvitab keskmine inimene tavaliselt 7 – 10 g soola ööpäevas, mis ületab tunduvalt organismi vajaduse. Soome Südameliidu soovituseks on mitte ületada 5 g ööpäevas. Menieerikutele kehtivad veelgi suuremad piirangud ja 2 g ööpäevas on kindlaksmääratud norm. See on ka organismi jaoks vajalik kogus. Ning teie südagi tänab teid selle eest. Suuremad varjatud soolaallikad on valmistoidud, nagu leib, lihalõigud, juustud, konservid ja poolfabrikaadid. Väga palju soola sisaldavad ka igasugused tervislikkudeks peetavad hommikusöögihelbed, puljongikuubikud, kastmed, maitseained (sinep, ketšup). Eesmärgiks on valmistada täiesti soolavaba toitu, millele lisatakse soola alles toidulaual. Kauplustes tuleb valida toiduaineid, milles on võimalikult vähe soola. Selleks on vaja võrrelda erinevate toodete pakenditel olevaid koostisi. Ka vähesoolaste toiduainete osas peab jälgima, et kokkuvõttes saadav soolakogus ei ületaks lubatud normi. Vaid töötlemata toiduainetes puudub sool täielikult, nagu liha, kala, jahu, helbed, värske köögivili ja puuvili. Soolavaba toitumine on võimalik vaid siis, kui toit valmistatakse ise ega lisata sellele soola mingil ajal. Tavalises keedusoolas ja meresoolas on puhast soola 96-99%. Mineraalsoolade (LoSalt, Sagasalt. Seltin, Pansool) soolasisaldus on 33-57% valmistajast sõltuvalt. Mineraalsoolades on osa naatriumist asendatud kaaliumiga ja magneesiumiga. Patsiendid, kelle kaaliumitarbimine on arsti poolt piiratud, ei tohi neid tarbida. Kui me tarbime täiesti soolavaba leiba (kodus küpsetatud), võime lisada pisut soolasemaid leivakatteid, kuid seejuures jälgides, et saadava soola kogus jääks lubatud piiridesse. Juurvilja ja puuvilja võime süüa piiramatult, samuti ilma soolata keedetud putru, kartuleid, riisi ja pastat. Vedelikest soovitatakse piima 6 dl päevas, et tagada piisav kaltsiumikogus. Toitudele annab maitset köögiviljade ja maitseainete, nagu piprate ja teiste soolavabade vürtside lisamine. Ka sibul annab toidule lisamaitset. Hapukas maitse tõstab esile soola maitset toitudes ja küpsetistes. Tomatipasta, hapud marjad, sidrunimahl ja veiniäädikas on heaks lisandiks meie menüüs. Hapupiim, keefir, maitsestamata jogurt ja kohupiim vähendavad soolavajadust. Vähesoolaseid või soolavabasid liha, kala ja kanalõikeid võib valmistada ise sea-, veise-, kana- või kalafileest. Keedetud kanamuna või vähesoolane räim sobib hästi leivakatteks. Probleeme on avalike söögikohtadega, kus mingeid andmeid toidu koostise kohta ei ole. Sellisel juhul tuleb lihtsalt tellida toite, kus juba loomu poolest võiks olla vähem soola või loobuda väljas söömisest täielikult. Kindlasti on palju neid, kes krimpsutavad selle lugemisel nina. Maitseasi! Kuid on meie valik, kas kannatada kohutavate haigushoogude käes või harjutada ennast mageda toiduga. Paljud inimesed kasutavad igapäevaselt karke või keppi tänu oma haiguse poolt seatud piirangutele. Keegi ei küsi, kas see neile meeldib. Olgu siis soola otsustav vähendamine menieerikute jaoks selleks haiguse poolt seatud kepiks või karkudeks. Tänu oma sugulasele sain jutule kõrvaarstiga Pärnu haiglas. Tavapärased küsimused-vastused. Ja jälle pakuti betaserci. Et mitte solvata lahket pakkujat, võtsin küll retsepti vastu, kuigi ei kavatsenud seda kasutada. Teadsin juba hästi, et sellest ei ole mul mingit kasu. Tutvuse poolest sain sealt saatekirja Tartusse Ludvig Puusepa kliinikusse. Kui Pärnu olin pääsenud oma sugulase autoga, siis seekord tuli käik ette võtta bussiga. Haiguse alguses saadik ei olnud ma julgenud pikemat aega püsida kodust eemal, piirdudes vaid töölkäimisega ja muude hädapäraste käikudega. Abikaasa tuli Tartusse toeks kaasa ja nii me siis läksime. Jällegi pidin kordama kõiki oma seletusi ja jällegi pakuti betaserci. Tänan, mul on juba piisav tagavara! Kliinikus oli seade - nüstagmomeeter Meniere`i haiguse diagnoosimiseks ja ka selleks Saksamaal väljaõppinud spetsialist. Lamasin lavatsil, pähe pandi mulle läbipaistmatud prillid ja vasakusse kõrva pritsiti alguses sooja, seejärele külma vett. (parem kõrv on mul lapsena põetud keskkõrvapõletiku tulemusena perforeeritud) Külma vee puhul tundsin tuttava haigushoo lähenemist. Kõik see koos silmaterade liikumisega talletus arvuti vahendusel monitori ekraanile. Jah, mul on Meniere`i haigus! Sellele viitas nüstagm ehk silmaterade tahtele allumatu liikumine. Väga tore, aga ma teadsin juba aastaid Meniere`i haiguse olemasolu. Niisiis sama targana ma Tallinnasse tagasi sõitsingi, õnnelik selle üle, et pidasin hästi vastu sellele pikale reisile. 17. Võimlemine Võimlemine ei ole imevahend haiguste puhul, kuid nagu juba olen rääkinud, mõjutab Meniere`i haigus peamiselt tasakaaluorganit sisekõrvas. See toob kaasa tasakaaluprobleemid, mis väljenduvad võimetuses liikuda sirgjoones, peamiselt just lagedates kohtades, nagu näiteks väljakud. Eriti annab see tunda hämaras. Täielikus pimeduses on menieerik täiesti abitu. Kõige olulisemaks tasakaalutunnetuses peetakse mitte tasakaaluelundit, nagu arvata võiks, vaid hoopiski nägemist. Sellest on tingitud ka halb tasakaal hämaruses. Kuid mitte ainult hämaruses. Ka näiteks ere keskpäevane päike võib mõjutada menieeriku tasakaalu, eriti kui sellele lisandub veel värskelt sadanud erevalge lumi. Kuna kogenud menieerik kinnistab liikudes tavaliselt oma pilgu mingile kindlale objektile ja liigub selle suunas, et siis kohale jõudes uus sihtmärk valida, on see hämaras või eredas valguses võimatu. Sellest tuleneb ka tuikuv liikumine, mis paneb kaasliiklejaid arvama, et kõnes olev isik on tarbinud üleliia alkoholi. Palju muidki tegureid on liikluses segavad. Näiteks võib lihtne kellavaatamine liikumise ajal põhjustada totaalse tasakaalukaotuse. Ei hakka rääkimagi üle õla vaatamisest. Menieerik peab hoidma oma pilgu enam-vähem enda ette suunatuna. Kui on vaja pead pöörata, on mõistlik seisma jääda ja alles siis seda teha. Teine probleem on nn. külgnägemisega (selle jaoks on meditsiinis kasutusel nimetus hüpermarketi sündroom). Tegemist on silmanurgast nähtava liikumisega, mis tekib, kui inimene liigub lõputute kaubariiulite vahel. Mitte ainult inimene ei pea sellisel juhul liikuma. Piisab, kui bussipeatuses tema kõrval olev buss hakkab liikuma, kui tasakaal juba kaob. Mina lasen bussist väljudes alati bussil enne minema sõita ja alles siis alustan ise liikumist. Need kõik on väga ebameeldivad nähtused. Kuid õnneks on meie aju võimeline õppima. Selleks on vaja järjepidevalt pakkuda ajule võimalust ümberõppeks. On olemas terve hulk tasakaaluharjutusi, mis aitavad ajul tulla toime uute väljakutsetega. Ainuke, mida inimeselt nõutakse, on järjekindlus. Need harjutused ei ole rasked ega nõua ka mingeid erilisi füüsilisi omadusi. Igaüks tuleb nendega toime vanusele vaatamata. Võimlemine on oluline veel ka selle poolest, et arendab neid lihaseid, mis aitavad inimesel püsida püsti. Hädavajalik puuduliku tasakaalu puhul. Paljud harjutused tekitavad alguses pearinglust. Neid ei tohi karta. Kõige halvem, mida teha võib, on neist hoiduda. Just pearinglus näitabki, et aju on asunud ümber õppima. Vähendage liigutuste intensiivsust ja ulatust, kuid ärge lõpetage neid harjutusi! Paari kuu pärast märkate, et pearinglus on oluliselt vähenenud või hoopis kadunud. Kindlasti tuleb tähele panna, et kõik harjutused tehakse rahulikus tempos ilma liigse pingutuseta. Eesmärgiks ei ole jõu, vaid tasakaalu arendamine. Pearinglust tekitavate harjutuste puhul on soovitav abilise olemasolu. Kindlasti peab olema ka tugi, millele vajaduse korral toetuda, näiteks tooli seljatugi või muu vastav. Üks oluline osa võimlemises on silmade töö parandamine. See koosneb lihtsatest harjutustest, millega arendatakse silmalihaseid. Neid leiab internetist. Kõige lihtsam neist on vaheldumisi ligidale ja kaugele vaatamine. Kõige kasulikum on muidugi tegeleda võimlemisega rühmas, meelsamini kogenud treeneri silma all. Kuid ei ole ka midagi hullu, kui inimene tegeleb sellega individuaalselt ja külastab juhendajat ainult vahete-vahel uute nõuannete saamiseks. Juhendeid võimelmisharjutusteks on võimalik saada ka Eesti Vaegkuuljate Liidu kogemusnõustajalt. Unustame vanasõna - mis liigub, see kulub - ja asendame selle uuega - mis liigub, see elab! 18. Kui te olete haigestunud Meniere`i haigus ei küsi teie füüsilisest vormist, vanusest ega põetud haigustest. See vaid tuleb. Üllatades. Ja seejuures ebameeldivalt. Esimene kogemus on ehmatav. Kui inimene ei tea midagi sellest haigusest (ja vaevalt ükski terve inimene seda teabki), siis tekib kohe kahtlus, et midagi väga tõsist on juhtunud. Tegelikult ongi, kuigi mitte eluohtlikku. Ohtlikuks võib see osutuda siis, kui te haigushoo puhul tasakaalu kaotate ja kukkudes ennast vigastate. Aga alguses oletatakse tavaliselt ajukasvajat. Nii on tulnud välja menieerikutega vesteldes. Kiirabi kutsumine ei too tavaliselt mingit selgust. Kui kuuldakse, et olete ebatavaliselt jõuetu ja nähakse teie higist nõretavat otsmikku, tehakse teile tavaliselt südametegevust tugevdav süst. Võib-olla ongi sellel mingi kasulik toime, kuid keegi ei hakka diagnoosi panema. Ja ega see ei olegi nii väheste sümptomite puhul veel võimalik. Teil soovitatakse külastada perearsti. Nii te siis panetegi ennast järjekorda, mis halvemal juhul võib kesta kakski nädalat, ja palute kõiki häid ingleid, et need hoiaksid teid järgmiste haigushoogude eest. Perearst kuulab teie kaebused ära, mõõdab vererõhku ja kuulab kopse. Võimalik ka, et laseb teha kardiogrammi ja, kui ta on eriti põhjalik, saadab teid vereproove andma. Kardiogramm ei näita mingit kõrvalekallet, vereproovid on korras. Te saate retsepti stugeroni jaoks ja võite polikliinikust lahkuda. Kui läheb hästi, unustate kogu selle sündmuse, kuni see ennast uuesti meelde tuletab. Ja jälle kordub kõik. Seekord on teil juba lisandunud ka survetunne kõrvas, mida te eelmisel korral tähele panna ei osanud. Saate saatekirja kõrvaarsi vastuvõtule. Varuge kannatust, sest sinna pääsemine võtab vähemalt terve kuu. Kõrvaarst kuulab teie jutu kannatlikult ära ja vaatab teie kõrvad üle. Ei mingit vaiku. Või kui, siis ainult tühisel hulgal, millest ei piisa mingiks survetundeks. Audiogramm näitab ehk mõningast kuulmise nõrgenemist, kuigi midagi tavapärasest erinevat ei ole ka sellest. Kõik! Võite lahkuda. Ja lahkutegi, ise mõeldes, kas kõik teie senised üleelamised olid vaid ettekujutus. Aga teie uus sõber ei maga. Juba lamate jälle voodis, tuba keerlemas ja teie ise öökimas välja kõike, mis teil sees leidub. Kas kutsuda kiirabi? Aga teil on juba mõningal määral kogemusi haigushoost ja te otsustate oodata selle möödumist. Tunne on kohutav. Olge tänulik, kui teie kõrval on abivalmis inimene, kes teile kord laob tekke peale, kord eemaldab need vastavalt teie palvele. Jahe mähis laubal tundub mõnusana. Ise te selle panekuks võimeline ei ole, hea kui käsigi liigutada suudate. Pea hoidke kindlasti paigal, kui te ka keha liigutate, kui te ei taha, et tuba ja kõik, mis seal on, teile näiliselt kaela vajuks. Valmistuge kannatama kolm-neli tundi. Siis vast ehk halastab teie uus tuttav teile ja tõmbub mõneks ajaks eemale. Mälestuseks kohalviibimisest jätab ta maha tohutu väsimuse. Edasipidine sõltub juba kõik sellest, kui hea kaitseingel teie elu üle valvab. Kui teil on õnne, leidub arst, kes teile diagnoosi paneb. Ja õige diagnoosi. Sellist enesetunnet kutsuvad esile ka mõned muud haigused, nende hulgas näiteks vestibulaarneuroniit ehk teiste sõnadega tasakaalunärvi põletik. Kuid erinevalt Meniere`i haigusest ei too see endaga kunagi kaasa kuulmislangust, sest haiguse mehhanism on hoopis teine. Teine on ka ravi selle puhul. Seega ärge kunagi püüdke endale ise panna diagnoosi ja ennast iseenda tarkusest ravima hakata! Kui nüüd olete saanud paikapidava diagnoosi, uurige täpselt, kuidas selle haiguse puhul tegutseda, mida jälgida ja millest hoiduda. Üks Meniere`i haiguse probleemidest on see, et inimene ei näi haigushoogude vahelisel ajal haigena. Nüüd järgneb küsimus, kuidas käituda. Kas teavitada oma lähedasi sõpru ja eriti muidugi töökaaslasi oma haigusest? Paljud inimesed tunnevad hirmu selle ees, et saadakse teada nende haigusest. Seda enam, kui teada saab ka ülemus töökohas. Aga kui haigushoog tabab teid tööl olles? Kas on parem, et see saabub ootamatult? See ei ole hambavalu, mida õnnestub varjata. Palju raskem on hakata haigushoo ajal teistele selgitama, millega on tegemist. Lihtsam on, kui kaaslased on mingil määral ette valmistunud ja teavad, millega on tegemist. Mis puutub kartusesse kaotada töö, siis selline oht on olemas niikuinii. On nimelt olemas ettekirjutus, millises ametis menieerikud töötada ei tohi. See erineb riikide lõikes. Näiteks ei ole Soomes menieerikul keelatud töötada autojuhina. Seda põhjendatakse sellega, et paljud inimesed tunnetavad oma haigushoo saabumist ja saavad ohutult tõmbuda liiklusest kõrvale. Saksamaal ja Inglismaal on autojuhtimine lubatud, kui viimasest haigushoost on möödunud vähemalt 6 kuud. Eestis ei ole manieerikutel autojuhtimine lubatud. Järgmiseks oleks menieerikul oluline otsida kontakte inimestega, kes põevad sama haigust. Internet pakub selleks piisavalt võimalusi. Ka Eestis on olemas menieerikute foorum. Tõsi küll, üsna vaikivas olekus. Kas selle põhjuseks on eestlaste loomupärane kinnisus või midagi muud, ei oska öelda. Kuid sõltuvalt oma aktiivsusest on võimalik leida ka sealt kaaskannatajaid, kellega mõtteid vahetada. Eesti Tinnituse ja Meniere`i Ühing pakub oma abi nõustamisega. Seega päris üksi ei pea vastne menieerik oma teekonda jätkama. Ravi peale erilisi lootusi panna ei maksa. Meniere`i haigus on tulnud teie ellu selleks, et jääda teie kaaslaseks kuni lõpuni. Ravimid võivad paremal juhul leevendada teie olukorda. Kui teie arst pakub teile betaserci, võtke see vastu. Võib-olla kuulute just teie nende menieerikute hulka, keda see aitab. Uurige täpselt, kuidas seda võtta ja mida selle tarvitamine kaasa võib tuua. Betaserci pikemaajaline tarvitamine ärritab magu. Meedikud on selle tarvitamise koha pealt eriarvamusel. Osa neist soovitab seda tarvitada pidevalt, teised ainult haigushoogude ajal. Kolmandad ei pea seda üldse ravimiks. Kellel neist on õigus? Katsetage. Kui te märkate, et sellest ei ole abi, siis pigem loobuge selle tarvitamisest. Paremat tulemust, kui ravimid, võib saavutada elustiili muutmisega. Üks Meniere`i haigust soodustavaid tegureid on stress. Püüdke vältida olukordi, mis võivad stressi tekitada. Seda on muidugi kergem öelda, kui teha. Teine oluline ettevõtmine on oma toiduvaliku ümberhindamine. Soolast loobumine võib anda häid tulemusi. Kohvi, musta teed ja tumedat šokolaadi ehk siis toiduaineid, mis sisaldavad kofeiini, tuleb tarvitada nii vähe, kui võimalik. Alkohol ja tubakas ning narkootikumid on kindel tabuteema. Ebasoovitavad on ka gaseeritud joogid. Taimeteed on kasulikud. Liigselt suhkrut sisaldavatest toiduainetest on samuti soovitav loobuda. Süüa tuleb regulaarselt, mitte suuri koguseid ühel söögikorral. Kokkuvõttes siis sama, mida iga toitumisnõustaja soovitaks. Korralik puhkus on oluline. Haigushood mõjuvad väga väsitavalt, seega tuleb anda organismile võimalust taastumiseks. Tinnituse tõttu on paljude menieerikute ööuni häiritud, seega on oluline kasutada iga võimalust lõõgastumiseks. Ärge süüdistage ennast laiskuses. Te ei ole laisk, see on haigus, mis teie tegutsemisele piirid seab. Liikumine aitab saavutada niihästi füüsilist kui ka vaimset tasakaalu. Kasutage võimalust veeta looduses nii palju aega kui võimalik. See mõjub lõõgastavalt, aga samas ka liikumine ebatasasel maastikul arendab tasakaalutunnetust. Hea oleks seda teha koos kaaslasega, kes vajaduse korral oleks abiks. Üksi liikudes on abi kõndimiskeppidest. Kindlasti ei tohiks jätta unarusse inimestevahelisi suhteid. Kui teie lähedased ja sõbrad teavad teie olukorda, ei ole ohtu, et see neid ebameeldiva üllatusena tabab. Ja kui mõni neist selle tõttu teist eemaldub, siis ärge selle pärast muretsege. Sellise inimese peale pole vaja oma mõtteid raisata. Tegelege oma lemmiktegevusega. Kellele meeldib lugeda, tehku seda ka edaspidi. Kes armastab tegeleda lilledega – jätkaku. Sellest loobumine annab ruumi enesehaletsusele ja see on praegu viimane asi, mida te vajate. Otsige kontakte oma saatusekaaslastega. Haigushood tulid ja läksid. Õnneks mitte kuigi tihti. Märkasin mingit teatud reeglipärasust. Neid esines vähem talvel, külma ajaga. Ka minu abikaasa oli nende vastu paremini ette valmistunud ega tundnud enam paanilist hirmu, nagu algusaastatel. Suureks saavutuseks oli arvuti ja internetiühenduse hankimine. Esimene asi, mida ma otsisin, kui olin õppinud arvutit kasutama, oli muidugi Meniere. Õnneks valdan vabalt soome keelt. Ja esimene, mille leidsin, oligi Soome Meniere-Liidu koduleht. Lugemist jätkus paariks päevaks. Kõrva taha sai pandud soovitus soolast loobumiseks. See saigi minu järgmiseks ettevõtmiseks. Koos sellega saabus üllatus. Ühtegi haigushoogu ei järgnenud enam! Siiski, mõni kergem, mis möödus tunniga ega toonud endaga kaasa halba enesetunnet ega väsimust, esines aeg-ajalt veelgi, kuid mitte kunagi ühtegi raskemat. Kas ma olin leidnud lahenduse oma probleemile? Uskusin seda siis ja mõningal määral usun seda veelgi. Sellest on nüüd möödunud 12 aastat ja kogu selle aja olen olnud praktiliselt ilma ühegi haigushoota. Muidugi võib seda nimetada ka kokkusattumiseks, sest teataval juhul võivad Meniere`i haigushood lõppeda ka siis, kui tasakaalunärvid on hävinenud. Nii või teisiti, aga nüüd võisin jälle nautida elu, kartmata, et öö kujuneb õuduseks. Millegipärast eelistas minu „sõber” just hommikupoolset ööd. Ainult mõnel üksikul korral esines see keset päeva. Neist kahel korral tööl viibides. Üks neist oleks kujunenud mulle äärepealt saatuslikuks, sest kukkusin otse lahtivõetud tõstuki otsa, mille 30 sentimeetri pikkused peenikesed poldid turritasid ülespoole. Vaid mõned sentimeetrid päästsid mind raskest vigastusest või koguni surmast. Ühtlase sain ka hea õppetunni stressi kahjuliku mõju kohta. Üks minu töökaaslastest, kes paistis silma oma ääretu egoismi poolest, suutis oma hoolimatu suhtumise tõttu kliendisse tekitada minus tõelise depressiooni. Tulemuseks oli haigushoog sama päeva öösel. Teine näide oli see, kui viisime oma soome külalised Tallinna piiridest väljapool asunud suvemajja. Nõukogude ajal oli välisturistide viibimine väljapool Tallinna piire rangelt keelatud. Närvipinge, mis selle seadusevastase tegevusega kaasnes, põhjustas haigushoo tekkimise juba sõidu ajal. Muidugi võis seegi olla juhus, kuid selle haigusega on minu elus olnud juba liiga palju juhuseid. Ajapikku olen suurendanud mõnevõrra soola kogust oma toitudes, sest mis seal salata, mage toit pole ikka päris see, mis peaks olema. Ütleb ju vanasõnagi: „Parem suutäis soolast, kui maotäis magedat”. Siiski ei ole see mõeldud soolase toidu propageerimiseks. Enne selle juurde naasmist oodake ära ja jälgige, kuidas käitub teie haigus. Ja alles siis, kui te olete kindel, et haigushood on kadunud, võite teha mõned muutused oma elus. Üks hea soovitus, mille sain USA-s elavalt Meniere`i haiguse spetsialistilt Timothy Hain`ilt, on päeviku pidamine. Märkige üles oma päevane tegevus, ilmastikuolud, menüü ja tervislik olukord, ravimid, mida olete tarvitanud. See iseenesest tüütuna näiv ettevõtmine on kasulik selle poolest, et teil on ülevaade olukorrast, mis eelnes haigushoole. Kui te teete oma elus mingeid muutusi, näiteks muudate oma menüüd, siis tehke seda üks muutus korraga ja jälgige, kuidas see mõjutab teie haigust. Kui kuu aja jooksul ei ole mingit muutust halvema suunas esinenud, siis võite jätkata ja minna edasi järgmise muutuse juurde. 19.Pearingluse esinemine muudel põhjustel Meniere`i haigus tekitab rasket pearinglust. Aga mitte iga pearinglus ei viita Meniere`i haigusele. Näitena võib tuua juba mainitud vestibulaarneuroniidi ehk tasakaalunärvi põletiku. Kui Meniere`i haiguse poolt põhjustatud pearinglus võib kesta tunde, siis vestibulaarneuroniit võib tuua kaasa päevi ja isegi nädalaid kestvaid haigushooge. Need inimesed, kes seda põevad, kirjeldavad seda üsna sarnaselt menieerikutega. Vahe on vaid selles, et kuna vestibulaarneuroniit on otseselt seotud ainult tasakaalunärviga, siis ei too see kunagi kaasa kuulmislangust. Teiseks väga tavaliseks nähtuseks on nn. Tumarkini atakk, mille puhul järsk asendimuutus, tavaliselt voodis istuma tõusmine või püstitõusmine tekitab mõne sekundi kestva pearingluse, mis võib olla koguni nii tugev, et inimene kaotab tasakaalu ja kukub. Siin on tegemist sisekõrva vestibulaarsüsteemis tekkinud sadestuse liikumisega pealiigutuse tagajärjel. Iseenesest on see täiesti ohutu, kuid küllaltki ebameeldiv nähtus. Õnneks on see lihtsalt ravitav teraapia abil, mis kannab nime Epley manööver. Tumarkini atakk on paraku nähtus, millel on omadus korduda. Nüüd, olles aastaid Meniere`i haigusega elu jaganud, olen saanud aru, et minu haigus on olnud suhteliselt kerge. Kuigi haigushoogude ajal seda ei oleks saanud öelda. Paljud saatusekaaslased on viibinud haiglas, saanud vereülekannet, kuigi selle otstarve on jäänud mulle arusaamatuks. Paljudel on esinenud haigushoogusid mitu korda nädalas, mitmed on läbinud gentamütsiinisüstide kuuri. Ja paljude probleemiks on see, et diagnoosi pole nad siiani saanud. Minu haigus ei ole unustanud endast aeg-ajalt märku andmast. Tasakaaluprobleeme esineb endiselt, kuigi võimlemine on muutnud sammu kindlamaks. Hämaruses jalutamiseks olen võtnud kasutusele jalutuskepi. Kuigi palju seda vaja ei ole, kuid mõnikord on kerge toetumine sellele abiks. Mõnikord esineb kerget pearinglust, kuid see kaob ruttu. Kuulmine on vahelduv. Ajuti kuulen kuuldeaparaadiga hästi, kuid samas juba mõne päeva pärast on kõnest arusaamine peaaegu võimatu. See on haiguse üks omadustest ega tähenda automaatselt vaigu kogunemist kuulmekäiku. Tinnitus on pidev. Harva isegi väga vali, mis tõepoolest segab uinumist. Kuid selline olukord ei kesta kaua. Juba varsti asendub see tuttava suminaga, mis mind millegagi ei sega. Magamajäämisega ei ole mingeid probleeme. Enne magamaheitmist võtan palderjanitableti ja lasen keele alla Sleepwell melatoniini. Mingeid kangemaid unerohtusid ma ei tarvita. 80-le eluaastale vaatamata olen oma tervisega rahul. Olen avastanud enda jaoks soomlaste poolt väljatöötatud asahi-võimlemise, kuigi eelistan tai-chi lihtsustatud versiooni, mida kumbagi võib leida internetis vastava märksõna all. Kuigi otseselt mitte seotud tasakaaluga, annab see kehale piisava liikuvuse, mida eriti vanemas eas inimesele väga vaja on. Kuid parim minu elus on erakordselt hoolitsev abikaasa. Kui tihti olen ma lugenud menieerikute kaebusi, et nende kannatusi ei võeta kodus tõsiselt. Ja tõesti, haigushoogude vahelisel ajal ei paista välja, et inimene oleks haige. Kuid ta on! Peale selle on tal ka pidev stress ja hirm järgmise haigushoo ees. Kõik see jätab inimese käitumisele oma jälje. Ma ei ole kunagi pidanud paluma abi oma abikaasalt, sest seda olen ma saanud ilma palumatagi. Kui palju unetuid öid on ta veetnud minu kõrval, kui ma võimetuna voodis laman. Kui palju on ta minu voodilinu vahetanud, mulle piparmündi- ja palderjani teed keetnud keset ööd. Ainuüksi teadmine, et minu kõrval on inimene, kelle peale võin igas olukorras loota, on aidanud mul üle elada ka kõige raskemad katsumused, mida see salakaval haigus on minu ellu toonud. |